Skip to content

Soovitusi õpetajatelt

Kuidas õpetada last kuuletuma?

Saara Kinnuneni raamatu „Las ma olen laps“ (2008) järgi on kuuletuma õppimise kõige tundlikum iga teine-kolmas eluaasta. Sõnakuulmine on vahend, mitte eesmärk omaette. Kinnunen kirjutab, et lui laps õpib vastu võtma väljastpoolt tulevaid käske, juhiseid ja keelde ning neid järgima, saаb ta oma käsutusse uued närviteed.Kuulekus aktiveerib närvisüsteemi selle osa, mida laps vajab iseennast käskides ja keelates. Raamatu nõuanded kuulekuse õpetamiseks on lihtsad:

  • Nõua alguses asju, mida laps täidab mängides (Palun pane kingad kõrvuti! Palun too isale ajaleht!) Vanemad kiidavad last ning laps kogeb, kui tore on olla tubli ja hea.
  • Korda palvet vaid üks kord. Kui laps ei kuuletunud, siis mine tema juurde ja tee koos temaga seda, mida palusid (korjake koos lelud kokku, võta tal käest kinni ja andke äravõetud auto teisele lapsele tagasi). Koos tehes jääb lapsele tunne, et ta peab korralduse siiski täitma.
  • Jälgi käsku andes oma häält, ütlemise kindlust jms. Ära esita käske küsimuse või ettepaneku vormis (Kas läheme nüüd koju? Kas sa läheksid nüüd magama?). Siin ei ole laps otsustaja. Lapses tekitab enam stressi, kui nad peavad liiga vara liiga palju otsustama ning taluma siis oma otsuste tagajärgi. Siia ei tohi aga segada küsimusi, millega laps saab harjutada oma tahtmise täitmist. Laps ütleb esimest korda “ei” siis, kui on leidnud oma arvamuse ning nii ta püüabki seda kõikvõimalikes olukordades harjutada. Et laps saaks valikuid teha, annab vanem talle valida variandid (Kas loeme mõmmi- või jänkuraamatut? Kas võtad pildiga taldriku või selle kollase?).
  • Viimane hoiatus, kui laps ei kuuletu, peaks olema selline, mida saab ka ellu viia, mitte pelgalt ähvardada (viime laialiloobitud mänguasjad kotiga hoiupaika; lahkud söögilauast, kui ei oska käituda vms). Kui sõnakuulmatusele ei järgne vastutust, siis sõnakuulmatus suureneb ja vanemad räägivad nagu kurtidele kõrvadele.
  • Segajad eest ära! Mine lapse juurde, peata tema mäng ja siis räägi. Laps ei suuda kuulata, kui midagi huvitavat on käsil. Mõnikord võiks paluda lapsel korrata, mida vanem ütles. Eriti oluline on see siis, kui me pole kindlad, kas laps kuulis ja mõistis käsku. Kui ülesanne on keeruline, jaga see osadeks ja anna ainult üks juhis korraga. Kuuletumise õppimise perioodil tuleb jälgida, et laps hakkaks tegutsema ülesande kohaselt. Tal ei tohi tekkida arusaama, et kui täitmisega piisavalt kaua viivitada, siis polegi vaja teha.
  • Nurgas seismise asemel on tänapäeval järelemõtlemise kohaks saanud näiteks tool, trepiaste jms. Siin ei ole tegemist karistusega, vaid mõtlemise ja otsustuse tegemiseks aja andmisega. Olukorras, kus laps ei kuuletu, ei tohiks me olla ükskõiksed, vaid peame aitama lapsel kuuletuda.
  • Kuuletumise eelduseks on positiivne suhe – usaldus. Sõnakuulmatuks muutunud lapse puhul peame tugevdama oma suhet temaga, näiteks pilgupüüdmise, silmavaatamise, süllevõtmise ja muu puutekontakti, lapsega rääkimise ning temaga koosolemise kaudu. Mida väiksem laps, seda väiksemate pingutustega saab paigastläinud suhet tasakaalustada.

Kokkuvõte M. Tuuliku artiklist “Kas laps peab vanemate sõna kuulama?”, ilmunud Õpetajate Lehes 26.02.2010. Kokkuvõte kirja pandud õpetaja Juta Truusa poolt.